Be or not to be, this is a question…..minna või mitte minna küsis eile minu käest üks väga hea sõber….teemaks siis pikalt planeeritud perereis Taisse. Loomulikult ju hõiskaks, et oh kui äge, tahan kaa…aga…täna seisab maailm silmitsi viirusega, mis on segi paisanud paljude inimeste elud. Segi paisanud eelkõige hirmu ja teadamatuse pärast, mis see viirus endast päris täpselt kujutab ja mis see kõik endaga kaasa võib tuua…..
Täna on 19.märts, homme hakkab kevad….
Alustasin selle postituse kirjutamist viis päeva tagasi, aga nagu ikka sõidab aeg ajalt midagi täiesti ootamatult sisse ning viis päeva hiljem avastad, et tahtsid midagi öelda, mida täpselt, kes seda enam mäletab 🙂
Tore on see, et see sama hea sõber oma perega siiski otsustas reisile mitte minna. Olukorras, kus paljud eestlased ei saa kuidagi koju kuna üle maailma on paljud lennud tühistatud ning riigipiirid kinni, on see kuidagi rahustav teadmine, et nad kodus on.
Tegelikult on maailmas selle viie päevaga palju muutunud…just lugesin kusagilt, et kui viimane majanduskriis 2008 aastal oli etteaimatav, siis tänane kriis keeras maailma tagurpidi praktiliselt 16 päevaga……ja see kriis saab olema ilmselt palju palju rängem….
Nagu koolid Eestis, nii on koolid ka Šveitsis alates sellest nädalast olnud koduõppel. Paljud, kes on ehk mõelnud lapsi koduõppele jätta, kuid on millegipärast siiski kartnud seda sammu astuda, saavad nüüd seda proovida…vahva eksju! Seda, kuidas meie peres koduõppel olles asjad sujuvad kirjutan ma järgmises postituses.
Hirmu on tänases maailmas palju, mõistetavalt! Kuid mõnikord juhtub meie isiklikus elus palju rohkem ning ununeb kõik muu ning sa päriselt oled mures, milline võib olla diagnoos sinu koerale ning tunned hirmu kõige hullema ees. Sa ei taha mõeldagi, kuidas sinu lapsed olukorrale reageerivad, mida tunnevad.
Nii see elu on, iga päev oma hirmudega….hirmuga astuda üle uue klassi ukseläve, leida sõpru uues koolis, kaotada mõni oma lähedastest, minna elama uude riiki jne. jne.
Minu ema ja isa on mulle kunagi öelnud: ” Kui sa ei proovi, siis ei saavuta sa kunagi seda, mida tahtsid…sul ei ole midagi kaotada, proovi!” Seega alati tasub proovida, no jah ehk mitte just kõike…aga siiski, minu kogemust öelda jah võimalusele kolida elama Küprosele ning siis Šveitsi on ennast igati õigustanud. On olnud keerulisemaid hetki ja raskemaid momente, kuid need kõik on mind arendanud või õpetanud mind tundma ennast või oma lapsi.
Küsimus on, kas seista oma hirmuga silmitsi ja näha selles võimalust või siis tarduda paigale….mulle meeldib esimene variant rohkem, kuigi ilmselt kaljuserval mind kõndimas ei näe 😉
Teisel pool piiri 