Lilled ja hapukoor

Mulle meeldivad lilled, minu arvates ei ole neid kunagi liiga palju! Veel vähem saab mul küllalt lillede pildistamisest! Eriti ägedad on fotod mestikult kasvavatest lilledest, kus taustal paistavad mäed. Ilmselt võiksingi lilli pildistama jääda!

Kõik inimesed ei jaga minu vaimustust lillede osas, vaid nende jaoks on hoopis erutavam hapukoor!

See on lahe, sest mis oleks maailm mitmekesisuseta! Pakun, et üks ütlemata igav paik. Millegipärast rullub silme ees lahti pilt ajast, kus lapsed pidid koolis kandma koolivormi ning teisitimõtlemine oli tabu. Või siis Põhja- Koreas kenasti marssivad koolilapsed, kus tohutu harjutamise tulemusena on sammu pikkus lihvitud filigraanselt ühesuguseks. Mulle on alati imponeerinud inimesed, kes julgevad olla teistsugused.

Erinevused rikastavad, kuid mõnikord unustatakse sallivus ning empaatia. Maailmavaated võivad olla inimestel väga erinevad tulenedes väga erinevatest põhjustest. Kellele ema ja kellele tütar, tegemist on ju lihtsalt maitseerinevusega!

Ise olen ma pigem tagasihoidlik. Mulle meeldib inimesi jälgida nende igapäeva toimetamistes. Eile Ingmarile rongijaama vastu jalutades just mõtlesin sellele. Tema on pigem see, kes käärib kohe käised ja asub suhtlema. Mina vaatan kõrvalt. Küprosel meeldis mulle nädalavahetusel õhtuti rannas jooksmas käia. Pered olid tulnud promenaadile jalutama või kohvikutesse seltskonda ja muusikat nautima. Kõige rohkem meeldis mööduda hotellidest, kus pulmalised rõõmsasti omavahel sädistasid. Iga kord oli tunne nagu võtaksin väikese killukese nendest emotsioonidest endaga kaasa! Nii palju õnnelikke inimese tekitab alati hea emotsiooni.

Paar päeva tagasi käisime Gregorit sõbra juurest koju toomas. Jutustasime sõbra vanematega terrassil ning ühel hetkel ütles Fabrizio, et läheme tuppa mul on kõhe. Väljas oli umbes 20 soojakraadi! Hakkasime Ingmariga naerma mõeldes sellele kui erinevad võivad olla arusaamad soojast ja külmast. Itaallased, kes küll juba 20aastat elanud Šveitsis, tunnetavad temperatuuri ikka hoopis teisiti kui meie põhjamaalased. Ei loe isegi see, kui oled kolm aastat Küprosel elanud 😀.

Ah jaa, tulles tagasi lillede ja hapukoore juurde, siis Aet, tervitused sulle! Ilma sinuta seda postitust poleks. Oled äge naine, paljude jaoks kreisi, minu jaoks põnev. Oleme väga erinevad inimesed, aga üks, mis meid seob on jooksmine! Jooksmine liidab ja see on äge! Muuseas Aet, uus soeng sobib sulle suurepäraselt! Lisan postitusele mõned pildid lilledest ja ma luban, et kui ma leian kusagilt klaaspurgis hapukoore, siis saab postitus rikkamaks ka hapukoore võrra😀

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Punase märkmikuga naine

• 

Istun terrassil, loen raamatut “Punase märkmikuga naine”… kuulan Eric Satie klaverimuusikat. Mulle meeldib, kui raamatus märgitakse muusikuid. Huvitav on kuulata, kellest raamatu tegelane räägib. Võimalus tutvuda uue loominguga loob põnevaid hetki. Samastuda raamatu tegelaskujuga, jõuda emotsionaalselt samale lainepikkusele.

Olen raamatu lugemisega üsna algusjärgus. Punase märkmikuga naine kirjutab märkmeid, mis talle meeldib, mis mitte… neid ridu lugedes meenub punane märkmik, mille paar aastat tagasi mulle mu kallis abikaasa kinkis. Mulle väga meeldib see märkmik, hästi ilus ja armas. Märkmik on toodud Singapurist, kus punane värv sümboliseerib jõukust ning õnne, aga ka uut algust! Siiani seisab märkmik tühjana kuna tundub, et ta ootab erilisi sõnu ja erilisi hetki…

Millised on erilised hetked, erilised sõnad? Mingid sündmused, tähtpäevad või on hoopis eriline iga päev meie elus? Tundub, et nii üht kui teist. Mulle meeldib tähistada! Mis oleks sünnipäeva hommik ilma tordi ja lauluta! Sünnipäeval on tore kui saab ennast eriliselt tunda ja mulle väga meeldib näha seda sära ja elevust laste silmades, kui nad põnevusega kingitusi avavad! Samas pakub ka igapäev erilisi hetki, tuleb lihtsalt tähele panna. On ikka tore, kui laps õhtul käed ümber kaela põimib ja ütleb, et sa emme oled nii kallis! Või mõnikord ütleb sulle otse ja ausalt, emme palun kuula! Hetked, kus õpetaja ja õpilase rollid vahelduvad on harivad ning inspireerivad!

Punase märkmikuga naine, olen see mina? Jah kindlasti, sest mul on ju punane märkmik! Kas samastun raamatu tegelasega ei oska vastata kuna olen raamatut veel väga vähe lugenud. Ja ega tegelikult see polegi oluline! Minu jutud ja lood on minu omad ning ehk on aeg mõned read enda märkmikusse kirja panna…

Elu nagu filmis

Elu on huvitav ja eriti huvitav, kui elad huvitaval ajal.

Mäletan, kuidas nn. vene ajal pidid pereemad loovad olema, et toidupoest peale saia ja piima ka midagi muud saaks. Käsi peseb kätt põhimõttel oli võimalik ka suitsuvorsti ja muud head paremat saada. Meil oli elu teglikult täitsa lahe, sest vanaema töötas laos, kus kaupa oli palju. Miks seda küll poodidesse ei tohtinud saata, seda ma ei tea ja ega see mind sellel ajal väga ei huvitanud, sest lastena oli lõbus laos riiulite vahel mängida ning vajadusel aidata ka inventuuri teha. Uhh, mõelda vaid, sellel ajal tehti ladudes invetuuri käsitsi! Kogu kaup loeti üle ning numbrid löödi kokku arvelaual 🙂

Mäletan, kuidas Eesti iseseisvus, kuidas eestlased kõik koos Balti ketis seisid, et näidata oma ühtsust ning vaikset võimu koos lätlaste ja leedulastega.

Mäletan, kuidas 9.klassi lõpupidu sai viimaste rublade eest peetud, sest juba paar nädalat hiljem pidid kallid gümnasistid mõtlema sellele, kuidas kroonidega toimetada või no tegelikult mõtlesid sellele rohkem ilmselt gümnasistide vanemad.

Aga nagu ikka, raske aeg soodustab loovust!

Nüüd, nii hämmastav kui see ka ei ole, suutis üks viirus põhimõtteliselt kahe nädalaga terve maailma sulgeda. Sellist ülemaailmset nn. relvadeta sõda, kus ühel pool viirus ja teisel pool terve maailm ei oleks ilmselt keegi osanud ette näha.

Müstika- film, mis algas uue aasta algusega või siis natukene varem. Kummastav on sellele ajale mõelda! Tunne, et keegi on kusagil käsikirja valmis kirjutanud ning valinud osatäitajd, kes tegelikult ei soovi sugugi selles filmis osaleda. Mõni päev tundus minule kui udus ärkamisena, korjad ennast kokku, toimetad igapäeva tegemisi, oled lastele koolitöödes abiks ning astud pisikeste sammudega järgmise päeva suunas. Päev päeva järel kevadele ja suvele lähemale, lootusega! Hetkel oleme jõudnud aega, kus ilmselt esimene osa filmist hakkab lõppema. Mis saab edasi, ei tea, aga ma loodan väga, et kehvale filmile järge ei tule…

Täna on 22.mai, oleme perega pikal nädalavahetusel Lauterbrunnenis. Väljas paistab päike ning sooja on umbes 25 kraadi. Tulime Mürrenisse matkama. Siin on filmitud episoode James Bondi filmist ja ega ma väga ei imesta, sest see koht on hingematvalt kaunis ja tasub filmile jäädvustamist! Ühes tipus on lahe mänguväljak, kus lapsed saavad veidi lõbutseda ja “auru välja lasta” ning Inksil on vaja paar videokõnet teha. Mina võtan päikesevanni, imetlen Jungfraujohi tippu ja visualiseerin pilti sellest, kuidas lähiaastail Jungfrau maraton läbida. Uhh, see ei saa kindlasti kerge olema… oma soovidega tuleb ettevaatlik olla!

Mõte läks lendama…

•