Olen terve oma teadliku elu spordiga tegelenud… küll paari- kolmeaastasena puusuuskadel lumes sumbanud, kodus emaga hommikuvõimlemist teinud, kooli ajal jooksu- kui ka võrkpallivõistlustel käinud, st. sport on saatnud mind alati.
Lapsena tegelesin spordiga pigem sellepärast, et ma lihtsalt ei suutnud väga paigal püsida, mulle meeldis toimetada, poistega jalkat või luurekat mängida. Eks selle püsimatu hinge kiuste jäi ka muusikakool pooleli, kuigi esimeses klassis olin just mina see, kes ema ja isa ära rääkis, et saaksin katsetele minna. Ja kuigi mul täna on väga kahju, et muusikakool pooleli jäi, siis ikkagi… need solfetšo tunnid olid lihtsalt üliigavad.
Tallinnasse kolides sai tervislikumale elustiilile rohkem tähelepanu pööratud- palju kõndimist, valge saia vahetasin leiva vastu, hakkasime toakaaslastega käima rühmatrennides ja jõusaalis. Samas pole ma kordagi oma elu jooksul arvanud, et minust võiks saada sportlane. Seda kummastavam on seejuures asjaolu, et võistelda on mulle alati meeldinud ja pean tunnistama, et ka minu võistlusnärv on väga hea 😀. Siiski on minu peamised võistlused olnud mitte teistega vaid pigem ajaga.
Mäletan, et kui otsustasin joosta oma esimese maratoni, siis sai seatud ajaline eesmärk. Eesmärk sai täidetud ja nii see lumepall sai veerema lükatud. Uued sihid, uued eesmärgid kuigi minu sisemine mina protestis koormuste üle. Sisemine mina ei olnud enam rõõmus ja kohati isegi hakkas jooksmist vihkama… kadus see mõnus lapsemeelne rõõm….
Pea ja keha siiski käskisid edasi joosta kuni ühel päeval taipasin, et nii ma enam edasi minna ei taha. Tuleb midagi muuta. Nii ma siis Marguse ( Pirksaare) poole pöördusingi. Kuna olen Margust tundunud ajast, mil oma esimese maratoni jooksin. Olen käinud tema jooksulaagrites ning maratonireisidel, seega oli otsus loogiline. Margus võttis mõtlemisaja, sest tänaseks on ta Eestis treener, kes saab otsustada, keda ta treenib. Inimesed peavad omavahel sobima. Seda enam olin ma siiralt õnnelik ning meelitatud, et Margus jah ütles. Tunne, et tahan anda endast parima, et mitte pettumust valmistada.
Ootasin Maguse treeningplaani nagu elevuses laps kommipoes ja lõpuks kui sain plaani järgi treenima hakata olin väga õnnelik! Täiesti uus kogemus- pärast trenni oli väga mõnus olla, ei mingit väsimust järgmisel päeval. Ootasin järgmist päeva, et järgmist trenni teha. Vahva oli ka see, et tundsin end järjest paremini, tundsin kuidas keha suudab rohkem ja on järjest paremas vormis!
Väike tagasilöök treeningutes tuli enne jõule, kuid eks sedagi juhub. Täna lähen pärast pausi kergele 20 minutisele jooksule, et vaadata kuidas jalg on taastunud. Ootan juba, millal rajale saab 😀.
Täna ei valmistu ma ühekski maratoniks ega võistluseks, vaid pigem treenin sellepärast, et tunda ennast oma kehas paremini. Loomulikult soovin veel maratone joosta, kindlasi Londonis, Tokyos, aga ka hoopis suuremaid väljakutseid esitavaid Jungfrau maratoni ja teisi maasikumaratone, aga täna ei ole eesmärk maraton ise vaid pigem on see loomulik elustiili osa.
Olen ülimalt õnnelik, et otsustasin Marguse treeningplaani järgi treenima hakata. Ilma liialdamata võin öelda, et see oli üks parimaid otsuseid isiklikus plaanis aastal 2020.
Teisel pool piiri 