Kuldne sügis

Sügis üldjuhul pole minu lemmik aastaaeg, sest sageli sajab vihma ning järjest varem läheb pimedaks.

Õnneks siiski on ka neid päevi, kus päike paistab ning punakatesse kollakatesse kostüümidesse riietunud puud pakuvad silmailu ning sunnivad taskust telefoni järele haarama, et see ilu fotodel jäädvustada….

Neljapäeval tuli meile Mamma külla. Poisid ootasid seda päeva pikalt! Elevust jagus palju, sest nagu jõuluvanadel, nii on ka vanaemadel tavaliselt kombeks külla tulles kingitusi tuua!

Laupäeval hakkas poistel koolivaheaeg. Meie Ingmariga alustasime puhkust väikese matkaga läbi viinamarja istanduste Sionist Salgeschi. Korraldajad pakkusid degusteerimiseks nii valgeid kui ka punaseid veine ning erinevaid suupisteid. Oli tore tutvuda kohalike veinidega. Pean tunnistama, et enne Šveitsi kolimist ma väga palju Šveitsi veinidest ei teadnud. Eks see ole üsna loomulik, sest enamik veine, mis toodetakse tarbitakse ära kohapeal. Šveitsi veinidest eksporditakse väga väike protsent. Samas on veinide valik ja kvaliteet väga head. Lisan siia mõned fotod meie mõnusast päevast.

Hetkel aga oleme perega Zermatis. Sügisene Zermatt on mitmekülgne. Võimalus on matkata, rattaga sõita või soovi korral juba ka talvine suusa-, lumelauahooaeg avada. Tegevust jagub, eriti kui ilm on ilus. Ja sellel sügisel on ilm olnud imeliselt kaunis!

Tellisin suve hakul mööbli valmistajalt meile õue pisikese pingi, mis nüüd lõpuks valmis sai. Maja nime Snowflake kandev pink on nii ilus. Ma vaimusilmas juba kujutan ette, kuidas me Ingmariga sellel toolil vanaks saades istume ja eluolu üle arutleme 😀.

Kuna meil on võimalus Zermatis üsna sageli viibida, siis kulgeme siin üsna mõnusas unelevas tempos. Zermatis olles aeg justkui peatuks. Ärkad hommikul, lähed nn. külapoodi croissantide järele, puhud poodnikuga veidi juttu, jood hommikuse cafe latte ning teed plaane algavaks päevaks.

Ah jaa, paar päeva tagasi tegi meile naaber vahva üllatuse, oli meile hommikul ukse taha ise küpsetatud saia toonud. Nii armas algus päevale!!!

Täna tegime väikese matka, eile käisime poistega jalgpalli platsil, üleeile lumelauatamas. Ingmar ja Gregor käisid esmaspäeval ka ratastega sõitmas. Tegelikult pidi täna vihmane ilm olema ja plaanis oli ostlemine ette võtta, kuid vihma ei sadanud ning kohe üldse ei raatsinud päeva poodides kolamisele kulutada. Ehk võib olla homme, kes teab….

Shoppamiseni me siiski ei jõudnud, sest lumelauatada ja matkata on kordades lõbusam. Poisid ei saa ka Zermatis ilma jalgpallita, 3-4 tundi jalkaväljakul lendab kui linnutiivul. Kuna küla on väike ja siin on ainult üks jalgpalliväljak, siis kogunevad väljakule nii suured kui väikesed vutifännid. Jooksvalt moodustatakse meeskonnad, lepitakse kokku reeglid. Tõeline tänava jalgpall! Hea keskkond, kus õppida suhtlemist erinevates keeltes, sest staadionil kuuleb nii saksa, itaalia, prantsuse, inglise, aga ka eesti keelt 😀. Mul jääb vaid hoolitseda selle eest, et kodus piisavalt süüa oleks, kui näljased lapsed koju jõuavad.

Kahjuks homme ootab ees kojusõit, et juba varsti taas Zermatti tulla! Siis, aga on juba talv!

Londoni maraton 2021

Nii, nüüd on see tehtud! Juhuu!!!

Viimati jooksin maratoni 2019 aasta novembris New Yorgis. Sellel hetkel ei osanud unes ka näha, et järgmine maratonireis leiab aset peaaegu kaks aastat hiljem…

Nagu starti sõites meile reisikorraldaja ütles: “Teil ei ole ühtegi vabandust, teil on olnud poolteist aastat aega treenida 🙂 “

Eelmise aasta sügisel hakkasin treenima Margus Pirksaare juhendamisel. Esimese kahe kuuga tundsin meeletut edasiminekut. Üle väga pika aja tundsin, et naudin trenni tegemist ja jooksmist. Kahjuks ei kestnud rõõm kaua kuna detsembris jäi järsku parema jala tallaalune valusaks. Proovisin ignoreerida, puhata ja jälle trenni teha, aga midagi ei aidanud. Jõudsin oma murega ortopeedi juurde, kes küll leevendas valu, kuid probleem jäi siiski püsima. Õigem oleks öelda, et valu liikus nagu issias, olles aeg ajalt rohkem talla all, siis jälle oli tunne nagu oleks keegi kaikaga vastu säärt virutanud. Aeg ajalt oli valu vähem, siis jälle rohkem, mis muutis treenimise üsna keeruliseks. Jooksmisele lisandus rattasõit, et vähegi koormust üleval hoida. Marguse valvsa pilgu all ja füsio abiga olin augustis enam vähem seisus, kus saime jalale rohkem koormust lisada. Mingis meeltesegaduses otsustasin uusi jooksususse proovida. Läks õnneks, jalale uued sussid meeldisid. Seega jalg pidas treeningutele vastu ja starti ma läksin. Ambitsioone rajal polnud. Ainuke eesmärk oli Londonist medal koju tuua.

Alustasin ettevaatlikult, tempoga millega arvestasin, et peaksin lõpuni ära kestma. Esimesed 16km venisid hoolimata sellest, et raja ääres oli palju ergutajaid. Olgem ausad ega midagi muud, kui joosta, rajal väga teha ei olnud, st. liiga vara oli veel teha teise poole plaane, mõelda, kas on jõudu tempot lisada või mitte. Esimene eesmärk oli jõuda poolele maale, võtta esimene geel ja joosta järgmised 10km. Enne poolele maale jõudmist nägin, kuidas üks noorhärra laskus ühele põlvele ja tegi oma pruudile abielu ettepaneku. Ma ei jäänud vastust ootama, aga nähes kui üllatunud ja õnneliku näoga neiu oli, siis võib arvata, et küllap ta jah ütles 😀. Tower Bridgele jõudes tahtsin nutma hakata, see oli kuidagi nii ilus hetk. Hetk, kus taipad, et väga vähe inimesi kogeb elus midagi sellist! Ja mina ei olnud ainus, kellele sellel hetkel pisarad silma kippusid tulema.

35km jõudes teadsin, et lõpuni tulen kindlasti. Enesetunne hea, jõudu piisavalt tempo lisamiseks, ergutajaid üha rohkem ning aina valjuhäälsemad. Jooksin tõusvas tempos, aeg ajalt oli keeruline teistest jooksjatest mööduda kuna kohati oli rada üsna kitsas. Siiski ei lasknud ennast sellest häirida, sik-sakitasin rajal ja nautisin melu. Jube äge on joosta kui seljad hakkavad vastu tulema 😀. Kõige kiirem oli viimane kilomeeter! Kahju muidugi oli kõigist neist, kes võitlesid krampidega või oksendasid raja ääres, viimastel kilomeetritel oli neid palju. Kahjuks oli ka neid, kes finišisse ei jõudnud….

Aga eestlased on tugevad, keegi ei andnud alla ja kõik said oma võitu tähistada! Eestlastega koos said isegi leedukas ja belglased rõõmustada 😀.

Kuigi ma ei jooksnud isiklikku rekordit, oli tegemist ühe parimaid emotsioone pakkuva maratoniga, mida jooksnud olen. Finišis oli emotsioone lausa nii palju, et unustasin lasta endast medaliga pilti teha. Nüüd jääb loota, et fotograafid tegid ilusaid pilte rajalt 😀.

Aitäh, Margus!!!

Tegelikult sain ma lausa isegi kaks medalit!
Kui sa oled piisavalt vana ja piisavalt kiire,
siis õnnestub sul ehk kunagi osaleda vanuse grupi maailmameistrivõisltustel
(Age Group Championship),
nii nagu minul õnnestus!