Nii, nüüd on see tehtud! Juhuu!!!
Viimati jooksin maratoni 2019 aasta novembris New Yorgis. Sellel hetkel ei osanud unes ka näha, et järgmine maratonireis leiab aset peaaegu kaks aastat hiljem…
Nagu starti sõites meile reisikorraldaja ütles: “Teil ei ole ühtegi vabandust, teil on olnud poolteist aastat aega treenida 🙂 “
Eelmise aasta sügisel hakkasin treenima Margus Pirksaare juhendamisel. Esimese kahe kuuga tundsin meeletut edasiminekut. Üle väga pika aja tundsin, et naudin trenni tegemist ja jooksmist. Kahjuks ei kestnud rõõm kaua kuna detsembris jäi järsku parema jala tallaalune valusaks. Proovisin ignoreerida, puhata ja jälle trenni teha, aga midagi ei aidanud. Jõudsin oma murega ortopeedi juurde, kes küll leevendas valu, kuid probleem jäi siiski püsima. Õigem oleks öelda, et valu liikus nagu issias, olles aeg ajalt rohkem talla all, siis jälle oli tunne nagu oleks keegi kaikaga vastu säärt virutanud. Aeg ajalt oli valu vähem, siis jälle rohkem, mis muutis treenimise üsna keeruliseks. Jooksmisele lisandus rattasõit, et vähegi koormust üleval hoida. Marguse valvsa pilgu all ja füsio abiga olin augustis enam vähem seisus, kus saime jalale rohkem koormust lisada. Mingis meeltesegaduses otsustasin uusi jooksususse proovida. Läks õnneks, jalale uued sussid meeldisid. Seega jalg pidas treeningutele vastu ja starti ma läksin. Ambitsioone rajal polnud. Ainuke eesmärk oli Londonist medal koju tuua.
Alustasin ettevaatlikult, tempoga millega arvestasin, et peaksin lõpuni ära kestma. Esimesed 16km venisid hoolimata sellest, et raja ääres oli palju ergutajaid. Olgem ausad ega midagi muud, kui joosta, rajal väga teha ei olnud, st. liiga vara oli veel teha teise poole plaane, mõelda, kas on jõudu tempot lisada või mitte. Esimene eesmärk oli jõuda poolele maale, võtta esimene geel ja joosta järgmised 10km. Enne poolele maale jõudmist nägin, kuidas üks noorhärra laskus ühele põlvele ja tegi oma pruudile abielu ettepaneku. Ma ei jäänud vastust ootama, aga nähes kui üllatunud ja õnneliku näoga neiu oli, siis võib arvata, et küllap ta jah ütles 😀. Tower Bridgele jõudes tahtsin nutma hakata, see oli kuidagi nii ilus hetk. Hetk, kus taipad, et väga vähe inimesi kogeb elus midagi sellist! Ja mina ei olnud ainus, kellele sellel hetkel pisarad silma kippusid tulema.
35km jõudes teadsin, et lõpuni tulen kindlasti. Enesetunne hea, jõudu piisavalt tempo lisamiseks, ergutajaid üha rohkem ning aina valjuhäälsemad. Jooksin tõusvas tempos, aeg ajalt oli keeruline teistest jooksjatest mööduda kuna kohati oli rada üsna kitsas. Siiski ei lasknud ennast sellest häirida, sik-sakitasin rajal ja nautisin melu. Jube äge on joosta kui seljad hakkavad vastu tulema 😀. Kõige kiirem oli viimane kilomeeter! Kahju muidugi oli kõigist neist, kes võitlesid krampidega või oksendasid raja ääres, viimastel kilomeetritel oli neid palju. Kahjuks oli ka neid, kes finišisse ei jõudnud….
Aga eestlased on tugevad, keegi ei andnud alla ja kõik said oma võitu tähistada! Eestlastega koos said isegi leedukas ja belglased rõõmustada 😀.
Kuigi ma ei jooksnud isiklikku rekordit, oli tegemist ühe parimaid emotsioone pakkuva maratoniga, mida jooksnud olen. Finišis oli emotsioone lausa nii palju, et unustasin lasta endast medaliga pilti teha. Nüüd jääb loota, et fotograafid tegid ilusaid pilte rajalt 😀.
Aitäh, Margus!!!
Kui sa oled piisavalt vana ja piisavalt kiire,
siis õnnestub sul ehk kunagi osaleda vanuse grupi maailmameistrivõisltustel
(Age Group Championship),
nii nagu minul õnnestus!
Teisel pool piiri 