Kuldne sügis

Sügis üldjuhul pole minu lemmik aastaaeg, sest sageli sajab vihma ning järjest varem läheb pimedaks.

Õnneks siiski on ka neid päevi, kus päike paistab ning punakatesse kollakatesse kostüümidesse riietunud puud pakuvad silmailu ning sunnivad taskust telefoni järele haarama, et see ilu fotodel jäädvustada….

Neljapäeval tuli meile Mamma külla. Poisid ootasid seda päeva pikalt! Elevust jagus palju, sest nagu jõuluvanadel, nii on ka vanaemadel tavaliselt kombeks külla tulles kingitusi tuua!

Laupäeval hakkas poistel koolivaheaeg. Meie Ingmariga alustasime puhkust väikese matkaga läbi viinamarja istanduste Sionist Salgeschi. Korraldajad pakkusid degusteerimiseks nii valgeid kui ka punaseid veine ning erinevaid suupisteid. Oli tore tutvuda kohalike veinidega. Pean tunnistama, et enne Šveitsi kolimist ma väga palju Šveitsi veinidest ei teadnud. Eks see ole üsna loomulik, sest enamik veine, mis toodetakse tarbitakse ära kohapeal. Šveitsi veinidest eksporditakse väga väike protsent. Samas on veinide valik ja kvaliteet väga head. Lisan siia mõned fotod meie mõnusast päevast.

Hetkel aga oleme perega Zermatis. Sügisene Zermatt on mitmekülgne. Võimalus on matkata, rattaga sõita või soovi korral juba ka talvine suusa-, lumelauahooaeg avada. Tegevust jagub, eriti kui ilm on ilus. Ja sellel sügisel on ilm olnud imeliselt kaunis!

Tellisin suve hakul mööbli valmistajalt meile õue pisikese pingi, mis nüüd lõpuks valmis sai. Maja nime Snowflake kandev pink on nii ilus. Ma vaimusilmas juba kujutan ette, kuidas me Ingmariga sellel toolil vanaks saades istume ja eluolu üle arutleme 😀.

Kuna meil on võimalus Zermatis üsna sageli viibida, siis kulgeme siin üsna mõnusas unelevas tempos. Zermatis olles aeg justkui peatuks. Ärkad hommikul, lähed nn. külapoodi croissantide järele, puhud poodnikuga veidi juttu, jood hommikuse cafe latte ning teed plaane algavaks päevaks.

Ah jaa, paar päeva tagasi tegi meile naaber vahva üllatuse, oli meile hommikul ukse taha ise küpsetatud saia toonud. Nii armas algus päevale!!!

Täna tegime väikese matka, eile käisime poistega jalgpalli platsil, üleeile lumelauatamas. Ingmar ja Gregor käisid esmaspäeval ka ratastega sõitmas. Tegelikult pidi täna vihmane ilm olema ja plaanis oli ostlemine ette võtta, kuid vihma ei sadanud ning kohe üldse ei raatsinud päeva poodides kolamisele kulutada. Ehk võib olla homme, kes teab….

Shoppamiseni me siiski ei jõudnud, sest lumelauatada ja matkata on kordades lõbusam. Poisid ei saa ka Zermatis ilma jalgpallita, 3-4 tundi jalkaväljakul lendab kui linnutiivul. Kuna küla on väike ja siin on ainult üks jalgpalliväljak, siis kogunevad väljakule nii suured kui väikesed vutifännid. Jooksvalt moodustatakse meeskonnad, lepitakse kokku reeglid. Tõeline tänava jalgpall! Hea keskkond, kus õppida suhtlemist erinevates keeltes, sest staadionil kuuleb nii saksa, itaalia, prantsuse, inglise, aga ka eesti keelt 😀. Mul jääb vaid hoolitseda selle eest, et kodus piisavalt süüa oleks, kui näljased lapsed koju jõuavad.

Kahjuks homme ootab ees kojusõit, et juba varsti taas Zermatti tulla! Siis, aga on juba talv!

Londoni maraton 2021

Nii, nüüd on see tehtud! Juhuu!!!

Viimati jooksin maratoni 2019 aasta novembris New Yorgis. Sellel hetkel ei osanud unes ka näha, et järgmine maratonireis leiab aset peaaegu kaks aastat hiljem…

Nagu starti sõites meile reisikorraldaja ütles: “Teil ei ole ühtegi vabandust, teil on olnud poolteist aastat aega treenida 🙂 “

Eelmise aasta sügisel hakkasin treenima Margus Pirksaare juhendamisel. Esimese kahe kuuga tundsin meeletut edasiminekut. Üle väga pika aja tundsin, et naudin trenni tegemist ja jooksmist. Kahjuks ei kestnud rõõm kaua kuna detsembris jäi järsku parema jala tallaalune valusaks. Proovisin ignoreerida, puhata ja jälle trenni teha, aga midagi ei aidanud. Jõudsin oma murega ortopeedi juurde, kes küll leevendas valu, kuid probleem jäi siiski püsima. Õigem oleks öelda, et valu liikus nagu issias, olles aeg ajalt rohkem talla all, siis jälle oli tunne nagu oleks keegi kaikaga vastu säärt virutanud. Aeg ajalt oli valu vähem, siis jälle rohkem, mis muutis treenimise üsna keeruliseks. Jooksmisele lisandus rattasõit, et vähegi koormust üleval hoida. Marguse valvsa pilgu all ja füsio abiga olin augustis enam vähem seisus, kus saime jalale rohkem koormust lisada. Mingis meeltesegaduses otsustasin uusi jooksususse proovida. Läks õnneks, jalale uued sussid meeldisid. Seega jalg pidas treeningutele vastu ja starti ma läksin. Ambitsioone rajal polnud. Ainuke eesmärk oli Londonist medal koju tuua.

Alustasin ettevaatlikult, tempoga millega arvestasin, et peaksin lõpuni ära kestma. Esimesed 16km venisid hoolimata sellest, et raja ääres oli palju ergutajaid. Olgem ausad ega midagi muud, kui joosta, rajal väga teha ei olnud, st. liiga vara oli veel teha teise poole plaane, mõelda, kas on jõudu tempot lisada või mitte. Esimene eesmärk oli jõuda poolele maale, võtta esimene geel ja joosta järgmised 10km. Enne poolele maale jõudmist nägin, kuidas üks noorhärra laskus ühele põlvele ja tegi oma pruudile abielu ettepaneku. Ma ei jäänud vastust ootama, aga nähes kui üllatunud ja õnneliku näoga neiu oli, siis võib arvata, et küllap ta jah ütles 😀. Tower Bridgele jõudes tahtsin nutma hakata, see oli kuidagi nii ilus hetk. Hetk, kus taipad, et väga vähe inimesi kogeb elus midagi sellist! Ja mina ei olnud ainus, kellele sellel hetkel pisarad silma kippusid tulema.

35km jõudes teadsin, et lõpuni tulen kindlasti. Enesetunne hea, jõudu piisavalt tempo lisamiseks, ergutajaid üha rohkem ning aina valjuhäälsemad. Jooksin tõusvas tempos, aeg ajalt oli keeruline teistest jooksjatest mööduda kuna kohati oli rada üsna kitsas. Siiski ei lasknud ennast sellest häirida, sik-sakitasin rajal ja nautisin melu. Jube äge on joosta kui seljad hakkavad vastu tulema 😀. Kõige kiirem oli viimane kilomeeter! Kahju muidugi oli kõigist neist, kes võitlesid krampidega või oksendasid raja ääres, viimastel kilomeetritel oli neid palju. Kahjuks oli ka neid, kes finišisse ei jõudnud….

Aga eestlased on tugevad, keegi ei andnud alla ja kõik said oma võitu tähistada! Eestlastega koos said isegi leedukas ja belglased rõõmustada 😀.

Kuigi ma ei jooksnud isiklikku rekordit, oli tegemist ühe parimaid emotsioone pakkuva maratoniga, mida jooksnud olen. Finišis oli emotsioone lausa nii palju, et unustasin lasta endast medaliga pilti teha. Nüüd jääb loota, et fotograafid tegid ilusaid pilte rajalt 😀.

Aitäh, Margus!!!

Tegelikult sain ma lausa isegi kaks medalit!
Kui sa oled piisavalt vana ja piisavalt kiire,
siis õnnestub sul ehk kunagi osaleda vanuse grupi maailmameistrivõisltustel
(Age Group Championship),
nii nagu minul õnnestus!

Kingad, kingad ja veel kord kingad…

Avastasin täna, et ma ei olegi ühtegi postitust kingade teemal kirjutanud. Eks tuleb siis vigade parandus teha 😀.

Ilusad ja loomulikult ka kõrged kingad on mulle alati meeldinud. Palju varem, kui Sex and the City ning Carrie Bradshaw pani stilettosid ihalema kogu maailma naised! Minu jaoks muutis stilettod atraktiivseks Fashion TV, kus modellid püünel graatsiliselt hõljusid 🙂.

Oma esimesed tõeliselt kallid kingad ostsin gümnaasiumi ajal esimeste kroonide eest! Vanemad küll proovisid mind ümber rääkida, aga ega ma neid ei kuulanud. Tegelikult väga palju ma neid kingi ei kandnudki, lihtsalt ei raatsinud 😀. Aga need kingad on mul veel vanemate kodus alles ja kui vaja võiks neid vabalt ka täna kanda!

Järjest kõrgemaid kontsi hakkasin kandma Tallinasse kolides. Siis läksid ka moodi platvormkingad. Need olid küll üsna mugavad, aga ausalt öeldes puudus neis igasugune elegants! Aga inimesed vajavad vaheldust ja eks nii need moesuunad vahelduvad ning iga uus on unustatud vana, nii nagu ka platvormid, millede kõrgaeg jäi ilmselt hipide ajastusse.

Olgu, kuidas platvormide ja hipidega lood on, on mulle siiski alati meeldinud kõrged peenikese kontsaga kingad, kuid tähelepanuta pole jäänud ka madalamad huvitavad eksemplarid. Aastaid tagasi ostsin Tallinna Kaubamajast Pedro Mirallese pronksjad pealt lillega rihmikud. Kuna need olid nii ilusad, siis pidin need endale lihtsalt soetama. Kingad seisid aasta aega kapis enne kui need esimest korda jalga panin! Need kingad olid pikka aega mu lemmikud kuni leidsid oma kurva lõpu läbi koera hammaste. Olin koera peale ikka väga väga kuri, aga no ta oli siis alles tita! Andsin koerale ta patu koos kingajumala abiga andeks 😜.

Veel tuleb meelde üks lugu saabastega, mis olid valmistatud väga väga pehmest nahast. Ülimugavad ja ilusad saapad, kuid kahjuks murdus neil konts ning olin neid juba ära viskamas, aga siiski ei teinud seda. Leidsin inimese, kes saabastele uued kontsad alla pani ning saapad said uueks. Ka kingsepp kiitis saapaid…eks asjatundja tunneb hea kraami ära!

Tõe huvides tulebki mainida, et nii kingade kui ka üldiselt jalatsite puhul on minu jaoks oluline kvaliteet. Kvaliteetsed jalanõud tunneb ära neid jalga proovides. Kunagi nõuka ajal öeldi, et jalatsid tuleb sisse kanda. See, et nad alguses hōõruvad, on loomulik. No ei ole ikka küll!!! Jalats peab kohe olema mugav, vastasel juhu on jalats, kas valesti disainitud või antud jalats ei sobi kandja jalaga. Sageli näiteks on kingale alla pandud, kas liiga madal või liiga kõrge konts, mis muudab kõndimise ebamugavaks. Sageli on kasutatav materjal halva kvaliteediga ning tulemuseks on higistavad jalad või midagi veel hullemat. Tean, millest räägin, sest olen ka ise jalatsite valmistamist õppinud.

Laste sündides muutusid kingad madalamaks või no tegelikult kõrge kontsaga kingad sattusid jalga üha harvem. Mida sa ikka lähed lähed liivakasti tippima, ei ole just väga mugav. Küprosel, kuuma ilmaga said peamisteks jalatsiteks madalad rihmikud või plätud. Šveitsis elades on peamiseks jalatsiks kujunenud madalad vabaajajalatsid ja jooksutossud. Siiski, on ka täna kapis omajagu kõrgeid stilettosid, millelt täitsa tore on aeg ajalt tolm maha pühkida ning need jalga panna ning tänavale patseerima minna. Pean tunnistama, et kingi ei ole kunagi liiga palju ja alati olen rõõmus, kui kingajumal mulle uue paari toob 😜. Näiteks mõned Chood 😎😎😎

Siis, kui saavutusspordist saab elustiil….

Olen terve oma teadliku elu spordiga tegelenud… küll paari- kolmeaastasena puusuuskadel lumes sumbanud, kodus emaga hommikuvõimlemist teinud, kooli ajal jooksu- kui ka võrkpallivõistlustel käinud, st. sport on saatnud mind alati.

Lapsena tegelesin spordiga pigem sellepärast, et ma lihtsalt ei suutnud väga paigal püsida, mulle meeldis toimetada, poistega jalkat või luurekat mängida. Eks selle püsimatu hinge kiuste jäi ka muusikakool pooleli, kuigi esimeses klassis olin just mina see, kes ema ja isa ära rääkis, et saaksin katsetele minna. Ja kuigi mul täna on väga kahju, et muusikakool pooleli jäi, siis ikkagi… need solfetšo tunnid olid lihtsalt üliigavad.

Tallinnasse kolides sai tervislikumale elustiilile rohkem tähelepanu pööratud- palju kõndimist, valge saia vahetasin leiva vastu, hakkasime toakaaslastega käima rühmatrennides ja jõusaalis. Samas pole ma kordagi oma elu jooksul arvanud, et minust võiks saada sportlane. Seda kummastavam on seejuures asjaolu, et võistelda on mulle alati meeldinud ja pean tunnistama, et ka minu võistlusnärv on väga hea 😀. Siiski on minu peamised võistlused olnud mitte teistega vaid pigem ajaga.

Mäletan, et kui otsustasin joosta oma esimese maratoni, siis sai seatud ajaline eesmärk. Eesmärk sai täidetud ja nii see lumepall sai veerema lükatud. Uued sihid, uued eesmärgid kuigi minu sisemine mina protestis koormuste üle. Sisemine mina ei olnud enam rõõmus ja kohati isegi hakkas jooksmist vihkama… kadus see mõnus lapsemeelne rõõm….

Pea ja keha siiski käskisid edasi joosta kuni ühel päeval taipasin, et nii ma enam edasi minna ei taha. Tuleb midagi muuta. Nii ma siis Marguse ( Pirksaare) poole pöördusingi. Kuna olen Margust tundunud ajast, mil oma esimese maratoni jooksin. Olen käinud tema jooksulaagrites ning maratonireisidel, seega oli otsus loogiline. Margus võttis mõtlemisaja, sest tänaseks on ta Eestis treener, kes saab otsustada, keda ta treenib. Inimesed peavad omavahel sobima. Seda enam olin ma siiralt õnnelik ning meelitatud, et Margus jah ütles. Tunne, et tahan anda endast parima, et mitte pettumust valmistada.

Ootasin Maguse treeningplaani nagu elevuses laps kommipoes ja lõpuks kui sain plaani järgi treenima hakata olin väga õnnelik! Täiesti uus kogemus- pärast trenni oli väga mõnus olla, ei mingit väsimust järgmisel päeval. Ootasin järgmist päeva, et järgmist trenni teha. Vahva oli ka see, et tundsin end järjest paremini, tundsin kuidas keha suudab rohkem ja on järjest paremas vormis!

Väike tagasilöök treeningutes tuli enne jõule, kuid eks sedagi juhub. Täna lähen pärast pausi kergele 20 minutisele jooksule, et vaadata kuidas jalg on taastunud. Ootan juba, millal rajale saab 😀.

Täna ei valmistu ma ühekski maratoniks ega võistluseks, vaid pigem treenin sellepärast, et tunda ennast oma kehas paremini. Loomulikult soovin veel maratone joosta, kindlasi Londonis, Tokyos, aga ka hoopis suuremaid väljakutseid esitavaid Jungfrau maratoni ja teisi maasikumaratone, aga täna ei ole eesmärk maraton ise vaid pigem on see loomulik elustiili osa.

Olen ülimalt õnnelik, et otsustasin Marguse treeningplaani järgi treenima hakata. Ilma liialdamata võin öelda, et see oli üks parimaid otsuseid isiklikus plaanis aastal 2020.

Kõik kõik on uus septembrikuus

…nii algas esimene luuletus minu Kukeaabitsas.

Mäletan esimest koolipäeva selgesti, sest ei jõudnud esimesse klassi minemist kohe kuidagi ära oodata. Vanemat venda vaadates tundus mulle alati, et temal on midagi põnevat ja tähtsat teoksil, mina pidin lihtsalt lasteaias käima ja lõuna ajal magama, mis tundus tohutult igav. Mäletan ka esimest ranitsat, punast värvi, peal kollane gepard. Pean tunnistama, et nii siis kui ka täna imestan, kus kohast nii laheda ranitsa ema välja võlus…..igaljuhul, kui selle endale sain olin mega uhke ja õnnelik!

01. septembri hommikul panin selga sinise vormikleidi, valge pluusi ja jalga valged sukad ning olingi valmis astuma esimesi samme sellel pikal ja põneval teel, mis ees ootas! Loodan, et samasuguse innu ja uhkusega lähevad kooli ka tänased lapsed!

Ah jaa, üks asi, mis mulle Eestis kooli minemise juures väga meeldib on see esimese päeva pidulikkus. Aktus, lilled, ülev meeleolu, tordisöömine jne. Põltsmaal oli/ on traditsiooniks, et abituriendid viivad esimese klassi lapsed käest kinni hoides suurest koolimajast väiksesse majja, et lapsed siis klassijuhatajale üle anda. Mäletan, et see oli põnev, aga samas ka veidi hirmutav, kui üks suur poiss mul kõvasti käest kinni hoidis. Igaljuhul olid mul närvid erutusest üsna viimase vindini krutitud ja selle asemel, et seal viksilt ja viisakalt jalutada oleksin hoopis parema meelega esimesse põõsasse pissile jooksnud…aga ei saanud, sest see suur poiss oli oma abituriendi rolli nii tõsiselt sisse elanud. Ehk kujutas ta ette, et on Hollywoodi staar :).

Igal juhul on sellised traditsioonid vahvad, sest kahjuks ei ole see igalpool nii. Näiteks Küprosel hakkasid esimesel päeval kohe tunnid, samuti ka siin Šveitsis. Šveitsis on küll esimene päev veidi selline sisseelamiseks, kuid siiski. Täna just rääkisin poistele, kuidas Eestis esimest koolipäeva tähistatakse ja kuuldu meeldis neile.

Seega järgmisel aastal algab meie kooliaasta kõigi tulede ja viledega!

Ilusat kooliteed kõigile suurtele ja väikestele, et püsiks sära silmis ja soov avastada uut ja huvitavat!

Siis kui väljas on torm ja majas ei ole elektrit

Täna on laupäev ning oleme jõudnud oma rännakutega Muhumaale. Nädala alguses käisime Suurt Munamäge vallutamas ning Otepää seikluspargis. Lastele meeldis seikluspargis väga ning märkamatult möödus neli tundi. Suurimad tänud muidugi ka instruktuor Taivole, kes lastele näpunäiteid jagas ning vajadusel appi tõttas.

Muhumaale jõudsime seekord veidi suurema ringiga. Otsustasime, et külastame esiteks Haapsalut ja Hiiumaad. Mõnus on seigelda, kui pole seadnud endale kellaajalisi eesmärke. Lihtsalt voolad koos ajaga ja täpselt sellises rütmis nagu kogu matkasellide seltskond parasjagu soovib. Tundub, et mulle, Samuelile, Lennale ja Mammale sobib koos seiklemine. Meil oli koos väga vahva ja lõbus. I-le täpiks oli soe šokolaadifonüü Hiiumaal resto Kuuris ning ronimissein Hiiumaa elamuskeskuses, mis pakkus eelkõige pinget Samuelile ja Lennale.

• 

• 

Tegelikult jõudisme Muhumaale juba eile, õnneks. Tänaseks lubas ilmajaam tormi ja sellel korral torm taevasse ei jäänud 🙂

Kella 6 ajal hommikul otsustasin auto igaks juhuks suurte puude alt ära parkida, Imre suure bussi varju, et no oleks autol ikka kindel seljatagune 🙂 Meil on suvekodu ümbruses palju võimasid ja väärikaid puid, kuid kunagi ei tea, milline neist järgmisele tormile alla vannub.

Õnneks seekord olid puud tormist tugevamad, kuid mitte igal pool Muhus. Kell 11 läks elekter ära. See on ikka kummastav, kui palju tänapäeva majapidamisest on sõltuvuses elektrist. Õnneks oli meil kodus piisavalt vett, tegime pliidi alla tule ning peagi podises meil pliidil soe vesi ja ei möödunud palju aega kui tuba täitus meeldiva kohviaroomiga. Samuti saime kenasti hakkama ka lõunasöögi tegemisega.

Väljakutse sai esitatud pigem lastele, kes harjunud nutiseadmeid kasutama või halva ilmaga multikaid vaadata armastavad. Tegin Samuelile nalja ja ütlesin, et pane televiisor käima, vaatame multasid nind automaatselt võttis Samuel puldi. Siis hakkasime kõik koos naerma :). Jälle nalja nabani!

Eesti keel on ikka huvitav keel! No, kui sa välismaalasele nalja nabani otse tõlgid, siis ta vaatab sulle kindlasti ikka üsna imestava näoga otsa. Eks selliseid naljakaid ütlusi leidub igas keeles, mida guugles tõlkides vahva lugeda on 🙂

Tagasi tänase päeva juurde. Päev kujunes hoopis teistsuguseks ning kulges mõnusas rütmis.

Alustasime raamatute lugemisega. Siis tõi Mamma lagedale mitu kotitäit õhupalle, mida Samuel ja Lenna võidu täis puhusid. Minu ülesandeks jäi pallid kinni siduda. Meeskonnaöö toimis suurepäraselt.

Ah jaa, enne pallide puhumist jõudsid lapsed õues mulle puhumas käia, mis tuules kiiresti ja kõrgele lendasid. Tegevust jagus vähemalt pooleks tunniks kui mitte rohkem.

Veel jõudsime muna hoidmise teatevõistlust teha, lapsed palli loopida, mere ääres ühe ja külas teise jalutuskäigu teha, hoovis puuoski kokku riisuda ning lapsed ka batuudil hüpata. Päris omajagu külarahvast oli õue jalutama tulnud, sest eks kõik püüdsid igavust peletada.

• 

• 

Lõppkokkuvõttes oli päev päris tegus ja ega me elektrist suurt puudust ei tundnud.

Õhuks torm taandus ning kella poole kaheksaks õhtul tuli ka elekter tagasi.

Lõpp hea, kõik hea 🙂

Lilled ja hapukoor

Mulle meeldivad lilled, minu arvates ei ole neid kunagi liiga palju! Veel vähem saab mul küllalt lillede pildistamisest! Eriti ägedad on fotod mestikult kasvavatest lilledest, kus taustal paistavad mäed. Ilmselt võiksingi lilli pildistama jääda!

Kõik inimesed ei jaga minu vaimustust lillede osas, vaid nende jaoks on hoopis erutavam hapukoor!

See on lahe, sest mis oleks maailm mitmekesisuseta! Pakun, et üks ütlemata igav paik. Millegipärast rullub silme ees lahti pilt ajast, kus lapsed pidid koolis kandma koolivormi ning teisitimõtlemine oli tabu. Või siis Põhja- Koreas kenasti marssivad koolilapsed, kus tohutu harjutamise tulemusena on sammu pikkus lihvitud filigraanselt ühesuguseks. Mulle on alati imponeerinud inimesed, kes julgevad olla teistsugused.

Erinevused rikastavad, kuid mõnikord unustatakse sallivus ning empaatia. Maailmavaated võivad olla inimestel väga erinevad tulenedes väga erinevatest põhjustest. Kellele ema ja kellele tütar, tegemist on ju lihtsalt maitseerinevusega!

Ise olen ma pigem tagasihoidlik. Mulle meeldib inimesi jälgida nende igapäeva toimetamistes. Eile Ingmarile rongijaama vastu jalutades just mõtlesin sellele. Tema on pigem see, kes käärib kohe käised ja asub suhtlema. Mina vaatan kõrvalt. Küprosel meeldis mulle nädalavahetusel õhtuti rannas jooksmas käia. Pered olid tulnud promenaadile jalutama või kohvikutesse seltskonda ja muusikat nautima. Kõige rohkem meeldis mööduda hotellidest, kus pulmalised rõõmsasti omavahel sädistasid. Iga kord oli tunne nagu võtaksin väikese killukese nendest emotsioonidest endaga kaasa! Nii palju õnnelikke inimese tekitab alati hea emotsiooni.

Paar päeva tagasi käisime Gregorit sõbra juurest koju toomas. Jutustasime sõbra vanematega terrassil ning ühel hetkel ütles Fabrizio, et läheme tuppa mul on kõhe. Väljas oli umbes 20 soojakraadi! Hakkasime Ingmariga naerma mõeldes sellele kui erinevad võivad olla arusaamad soojast ja külmast. Itaallased, kes küll juba 20aastat elanud Šveitsis, tunnetavad temperatuuri ikka hoopis teisiti kui meie põhjamaalased. Ei loe isegi see, kui oled kolm aastat Küprosel elanud 😀.

Ah jaa, tulles tagasi lillede ja hapukoore juurde, siis Aet, tervitused sulle! Ilma sinuta seda postitust poleks. Oled äge naine, paljude jaoks kreisi, minu jaoks põnev. Oleme väga erinevad inimesed, aga üks, mis meid seob on jooksmine! Jooksmine liidab ja see on äge! Muuseas Aet, uus soeng sobib sulle suurepäraselt! Lisan postitusele mõned pildid lilledest ja ma luban, et kui ma leian kusagilt klaaspurgis hapukoore, siis saab postitus rikkamaks ka hapukoore võrra😀

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Punase märkmikuga naine

• 

Istun terrassil, loen raamatut “Punase märkmikuga naine”… kuulan Eric Satie klaverimuusikat. Mulle meeldib, kui raamatus märgitakse muusikuid. Huvitav on kuulata, kellest raamatu tegelane räägib. Võimalus tutvuda uue loominguga loob põnevaid hetki. Samastuda raamatu tegelaskujuga, jõuda emotsionaalselt samale lainepikkusele.

Olen raamatu lugemisega üsna algusjärgus. Punase märkmikuga naine kirjutab märkmeid, mis talle meeldib, mis mitte… neid ridu lugedes meenub punane märkmik, mille paar aastat tagasi mulle mu kallis abikaasa kinkis. Mulle väga meeldib see märkmik, hästi ilus ja armas. Märkmik on toodud Singapurist, kus punane värv sümboliseerib jõukust ning õnne, aga ka uut algust! Siiani seisab märkmik tühjana kuna tundub, et ta ootab erilisi sõnu ja erilisi hetki…

Millised on erilised hetked, erilised sõnad? Mingid sündmused, tähtpäevad või on hoopis eriline iga päev meie elus? Tundub, et nii üht kui teist. Mulle meeldib tähistada! Mis oleks sünnipäeva hommik ilma tordi ja lauluta! Sünnipäeval on tore kui saab ennast eriliselt tunda ja mulle väga meeldib näha seda sära ja elevust laste silmades, kui nad põnevusega kingitusi avavad! Samas pakub ka igapäev erilisi hetki, tuleb lihtsalt tähele panna. On ikka tore, kui laps õhtul käed ümber kaela põimib ja ütleb, et sa emme oled nii kallis! Või mõnikord ütleb sulle otse ja ausalt, emme palun kuula! Hetked, kus õpetaja ja õpilase rollid vahelduvad on harivad ning inspireerivad!

Punase märkmikuga naine, olen see mina? Jah kindlasti, sest mul on ju punane märkmik! Kas samastun raamatu tegelasega ei oska vastata kuna olen raamatut veel väga vähe lugenud. Ja ega tegelikult see polegi oluline! Minu jutud ja lood on minu omad ning ehk on aeg mõned read enda märkmikusse kirja panna…

Elu nagu filmis

Elu on huvitav ja eriti huvitav, kui elad huvitaval ajal.

Mäletan, kuidas nn. vene ajal pidid pereemad loovad olema, et toidupoest peale saia ja piima ka midagi muud saaks. Käsi peseb kätt põhimõttel oli võimalik ka suitsuvorsti ja muud head paremat saada. Meil oli elu teglikult täitsa lahe, sest vanaema töötas laos, kus kaupa oli palju. Miks seda küll poodidesse ei tohtinud saata, seda ma ei tea ja ega see mind sellel ajal väga ei huvitanud, sest lastena oli lõbus laos riiulite vahel mängida ning vajadusel aidata ka inventuuri teha. Uhh, mõelda vaid, sellel ajal tehti ladudes invetuuri käsitsi! Kogu kaup loeti üle ning numbrid löödi kokku arvelaual 🙂

Mäletan, kuidas Eesti iseseisvus, kuidas eestlased kõik koos Balti ketis seisid, et näidata oma ühtsust ning vaikset võimu koos lätlaste ja leedulastega.

Mäletan, kuidas 9.klassi lõpupidu sai viimaste rublade eest peetud, sest juba paar nädalat hiljem pidid kallid gümnasistid mõtlema sellele, kuidas kroonidega toimetada või no tegelikult mõtlesid sellele rohkem ilmselt gümnasistide vanemad.

Aga nagu ikka, raske aeg soodustab loovust!

Nüüd, nii hämmastav kui see ka ei ole, suutis üks viirus põhimõtteliselt kahe nädalaga terve maailma sulgeda. Sellist ülemaailmset nn. relvadeta sõda, kus ühel pool viirus ja teisel pool terve maailm ei oleks ilmselt keegi osanud ette näha.

Müstika- film, mis algas uue aasta algusega või siis natukene varem. Kummastav on sellele ajale mõelda! Tunne, et keegi on kusagil käsikirja valmis kirjutanud ning valinud osatäitajd, kes tegelikult ei soovi sugugi selles filmis osaleda. Mõni päev tundus minule kui udus ärkamisena, korjad ennast kokku, toimetad igapäeva tegemisi, oled lastele koolitöödes abiks ning astud pisikeste sammudega järgmise päeva suunas. Päev päeva järel kevadele ja suvele lähemale, lootusega! Hetkel oleme jõudnud aega, kus ilmselt esimene osa filmist hakkab lõppema. Mis saab edasi, ei tea, aga ma loodan väga, et kehvale filmile järge ei tule…

Täna on 22.mai, oleme perega pikal nädalavahetusel Lauterbrunnenis. Väljas paistab päike ning sooja on umbes 25 kraadi. Tulime Mürrenisse matkama. Siin on filmitud episoode James Bondi filmist ja ega ma väga ei imesta, sest see koht on hingematvalt kaunis ja tasub filmile jäädvustamist! Ühes tipus on lahe mänguväljak, kus lapsed saavad veidi lõbutseda ja “auru välja lasta” ning Inksil on vaja paar videokõnet teha. Mina võtan päikesevanni, imetlen Jungfraujohi tippu ja visualiseerin pilti sellest, kuidas lähiaastail Jungfrau maraton läbida. Uhh, see ei saa kindlasti kerge olema… oma soovidega tuleb ettevaatlik olla!

Mõte läks lendama…

• 

Ma ei oska joonistada

Selle postituse pealkirja kirjutasin juba eelmisel nädalal, kui lapsed olid reede õhtul magama läinud ning meil Ingmariga oli filmiõhtu. Mulle meeldib filmi vaadates kirjutada, aga seekord haaras film täiesti endasse ning selle postituse pealkirjast ma kaugemale ei jõudnudki….

Täna on kolmapäev, lapsed juba magavad….jätkan sealt, kus kirjutamine pooleli jäi 🙂

On huvitav, miks enamik inimesi arvab, et nad ei oska joonistada….no vähemalt tundub see eestlaste seas üsna levinud mõttekäik olema… ka mina olen nii arvanud ja nii arvavad ka minu pojad….

Gregoril oli koolitööna vaja midagi joonistada….oi, kus me võitlesime, et midagi paberile saaks! Ilmselgelt tunneb ta ennast jalgpalli platsil mugavamalt kui pliitatsit käes hoides! Vähemalt on ta tubli ja viitsib internetist abi otsida!

Nii lahe oli vaadata, kuidas isa pojaga koos joonistas ning kuidas poiss päriselt nautis joonistamist! See oli nii äge! Teda ei huvitanud, et ta lille lehele jooned valesti peale tegi või et mingi kriips polnud nii sirge või kõver, kui ta oleks võinud olla….ta lihtsalt nautis!

Tuleb vist sagedamini pliiats kätte võtta ja lapsi joonistama utsitada, sest tegelikult ju ainult harjutamine teeb meistriks! Ka Gregor nõustus sellega ja oli enda joonistatud linnu üle väga uhke!

Lisan siia Gregori joonistuse. Vaadake ja otsutage ise….